Kui otsesed laste vastu suunatud vägivallateod on selgelt taunitavad, siis paljud teised tegevused, mille peale täiskasvanud inimene pöörduks politseisse, Tööinspektsiooni või esitaks juhtkonnale kaebuse, pälvivad laste puhul aktiivset arutelu, mitte hukkamõistu.
Kas me kujutame ette olukorda, kuidas avatud kontoris töötavate inimeste juurde tuleb kaks tööandja esindajat, kes paluvad kõigil töötajatel vastu vaidlemata oma kotid, taskud ja neis leiduvad isiklikud asjad ette näidata - hügieenivahendite ja ravimiteni välja - ilma ühegi konkreetse põhjuseta, lihtsalt ennetuseks ja igaks juhuks. Me kõik saame aru, et selline tegevus on täiesti lubamatu ja riivab töötaja privaatsust, on alandav ega loo turvalist õhkkonda. Aga laste puhul, näiteks varateismeliste puhul, pigistame silma kinni, sest äkki on mõnel e-sigaret kotis.
Kahjuks Rakvere Vabaduse koolis selline olukord aset leidis, kuigi tegemist on seaduserikkumisega. Igaüks võib eksida, selles ei olegi küsimus, eriti kui eesmärgid on õilsad. Kahetsusväärne on aga kooli enda reaktsioon pärast sellise juhtumi avalikuks saamist tänu lapsevanema sekkumisele. Direktori kinnitusel oli tegemist rutiinse ennetustegevusega, mida sotsiaalpedagoogid viivad pisteliselt läbi erinevates klassides, et ennetada keelatud toodete koolis kaasas kandmist. Sotsiaalpedagoogid, kes oma eriala tõttu peavad eriti hästi tundma laste õigusi ja olema kursis psühholoogiliste aspektidega, mõistes koolikiusamise, tõrjumise ja konfliktide kujunemist, viisid rutiinselt läbi tegevusi, mida me ei suudaks aktsepteerida, kui kontrollitavad oleksid täiskasvanud.
Täna märkasin üleskutset tulla nõudma laupäeval Vabaduse kooli juurde õiglast kohtlemist lahkumisavalduse esitanud sotsiaalpedagoogide kaitseks. Sotsiaalpedagoogide, kes esitasid lahkumisavaldused juba enne kogu loo avalikuks tulemist. Ka mina nõuan õiglast kohtlemist, aga alustame lastest, kes ise alati ei tea, mis on lubatud, mis mitte ja misasi on õiglane kohtlemine. Peame päriselt hoolitsema selle eest, et me oma rutiinsete tegevustega ei sõidaks üle õigustest, austusest ega eneseväärikusest.
Lapsevanemad väärivad õiglast kohtlemist – nemad on usaldanud oma lapsed meie kätte ja turvaline õpikeskkond ei ole ainult sõnakõlks. Ka töötajad väärivad õiglast kohtlemist ja see tähendab juhtimist, mille tulemusel kõik teavad, mis on lubatud, mis mitte, millistest väärtustest me lähtume, kuidas me üksteist kohtleme ja millist käitumist väärtustame. Minu jaoks on oluline, et toimuks väärtuspõhine juhtimine ja ma usun, et see on ka ühiskondlik ootus.
Ma ei püüa öelda, et kooli direktor või sotsiaalpedagoogid oleksid halvad või ebapädevad. Ka taunin väga kujunevat arusaama, et antud õigusrikkumine tühistab inimesi või nende poolt varasematel aastatel südamega tehtud positiivset tööd. Kindlasti on nad teinud tööd oma parima äratundmise järgi häid eesmärke silmas pidades. Tõesti, kõik need kolm inimest esitasid lahkumisavalduse, nende lahkumine ei olnud karistus ega vallandamine. Nad on kogenud töötajad, kes saavad alustada järgmisest õppeaastast olulise kogemuse võrra targemana.
Kordan, et koolipidaja vaates oleme tänulikud nii kooli juhile kui ka sotsisaalpedagoogidele panuse eest linna haridusellu, mis on aidanud linna haridusmaastikku paremaks muuta, aidanud õpilasi või mõnda peret keerulisel või raskel perioodil. Tõsi on see, et kui nad ei oleks lahkumisavaldust esitanud, oleks distsiplinaarmenetlus olnud vältimatu käik, kuid antud juhul ei ole see enam asjakohane. Ja minu hinnangul ei ole ka asjakohane pärast laste õiguste rutiinset rikkumist käsitleda neid inimesi ohvritena, kui tegelikud kannatanud on õpilased.
Kindlasti on meelevaldne öelda, et linna hariduselu on kriisis, sest ühe haridusasutuse juht esitas lahkumisavalduse ning koolis on aset leidnud õigusrikkumine. See ei puuduta kogu linna haridusvõrku, kuigi asutus on mõistetavalt emotsioonide tulvas, aga ka siin on täiskasvanu vastutus hoida negatiivsus eemal lastest, kellesse see ei puutu.
Õpetaja on professionaal, kellel on ka selja taga kogemus keeruliste olukordadega toimetulekuks, ka siis kui see puudutab inimsuhteid laste vahel või ka suhtlust lastevanematega. Hirm, et praegu saavad õpilased signaali, et neile on palju lubatud, ei ole asjakohane. Olukorrad, kus õpetajaga käitutakse inetult ja ründavalt õpilaste poolt, vajab kooli juhtkonna tähelepanu ja sekkumist ning on väärtuspõhise juhtimise küsimus. Kool on haridusasutus, aga eeskujud oma noortele oleme igal sammul me kõik koos.
Laste juurde tagasi tulles – millal me ühiskonnana jõuame lõpuks nii kaugele, et laste turvalisus on päriselt enesestmõistetav väärtus, mitte arutelu objekt. Tänaval ja küberruumis toimuvad ohud on selged, sest seal ohustavad lapsi võõrad kurjad inimesed. Aga lapsed vajavad turvalist keskkonda ka kodus, lasteaias, koolis, trennis – seal, kus neid ümbritsevad inimesed, keda nad armastavad, austavad ja kellele alt üles vaatavad. Selle keskkonna eest vastutame meie, täiskasvanud, oma mõtteviisi, hoiakute ja käitumisega. Võtame ennast kokku, oleme üle iseenda ambitsioonidest, rutiinidest ja enesekesksusest ja seame päriselt esikohale laste heaolu.
